Nd mingem siit, veel koidu eel,
on udused, klmad med me teel.
Kuid kaugemal, rgkalju all
me vlukuld meid ootab veel.

Seal muiste pkapikusool
kis sgaval koopais igal pool,
kus pev vi , virk sepat
ning nidust appi vitis hool.

Sai kuningas neilt aardeid hid,
mis kuldselt sdelema jid.
Nad ehteid lid, mis valgust tid
ja prgi, kirevaid mgapid.

Ning suutis mnigi meistermees,
et thti itses hbekees.
Ja kroon nii kuldset pildus tuld,
seal kuu ja pike srasid sees.

Nd mingem siit, veel koidu eel,
on udused, klmad med me teel.
Kuid kaugemal, rgkalju all
me unund kuld on alles veel.

Ka kauneid peekreid tehti seal
ja kullast kandleid, keeled peal.
Ei leidnud viis neilt kuuljaid siis,
kus inime maad ei kaeva eal.

Li knkal mhama mnnitukk,
s tuulte oigeis kostis hukk.
Lsk oksi si, lm laotust li,
leek ropsis puil kui punane kukk.

All orus kumises hirekell,
kik rahvas vaatas, hirmus hell,
kuis lohe raev, oh ud ja vaev,
seal mllas majadel, tornidel.

Mel tossas suits, mis hukke rikk
nd pageda paistis ainulik.
Mest lahkus him, ji maole vim,
sai surma mnigi pkapikk.

Nd mingem khku, kigest vest,
ning le mitmest sngest mest,
kus udud maas, et vita taas
me kuld ja kandled lohe kes